Puutüvede valgendamise mõte on puutüvede kaitsmine väliste mõjude eest. Sellel pole dekoratiivset eesmärki.

Valgendamisega me kaitseme puutüvesid kahjurite ja haiguste eest, samuti vähendame puutüvedel kasvavate vetikate, sammalde ja samblike hulka. Talvisel ja varakevadisel ajal kaitseb valgendamine puukoort päikesepõletuse eest, lisaks peletab lubjatud puukoor mõningal määral eemale ka närilisi.

Valgendamine ei ole lihtsalt puutüvede valge värviga katmine – see takistaks õhu juurdepääsu koorele. Valgendamiseks on välja töötatud spetsiaalne preparaat, mis koosneb  kustutatud lubja, savi, plastifikaatori ja raudsulfaadi segust. Lubi annab segule valge värvi, mistõttu nimetatakse seguga katmist valgendamiseks. Lubi ja raudsulfaat hävitavad kahjureid, savi ja plastifikaatorid liimivad segu puukoorele. Kuna valgendi on leeliselise reaktsiooniga, takistab see mikroorganismide arenemist koorel. Sakslaste kõnekäänd ütleb, et üks kord pole ükski kord –  seetõttu kindlam on valgendada vähemalt kaks korda aastas.

Tüvevalgendi on müügil pulbrina, sellest tehakse pasta, mida siis pintsliga puutüvele ja soovitavalt ka alumistele suurematele okstele määritakse. Pulber segatakse veega vahekorras 1:4 ehk 500 g pakk segatakse 2 l veega. Segatakse hoolikalt läbi ja jäetakse pooleks tunniks seisma. Vahetult enne määrimist segatakse veelkord läbi. Liialt sammaldunud tüvedelt võiks suuremad samblatutsakad enne ära puhastada, samuti ka lahtised kooretükid. Ühe- kuni paariaastastele istikute puhul on soovitav seda segu veel poole võrra lahjendada, et mitte kõrvetada õrna noort puukoort.

Tee seda tööd kuiva ilmaga ja plusskraadidega, sellise arvestusega, et pastal on võimalik tüvel paar tundi kuivada. Hilisem vihm seda kuivanud kihti maha ei pese.

Valgendamist tuleks teha vähemalt 2 korda aastas. Esimene kord oktoobris-novembris, mil pasta hakkab juba kahjurite munade ja valmikute vastu toimima. Tasapisi murendab ka see lahti ka samblad ja samblikud. Kui peaksid saabuma varajased päikeselised talvepäevad, ei tõsta need koore temperatuuri, sest päikesekiirgus peegeldub valgelt pinnalt. Sügisene lupjamine on puu suhtes kõige efektiivsem.

Teine kord tuleb lubjasegu puutüvedele kanda veebruaris, kui päike juba intensiivsemalt paistma hakkab, sest see võib tekitada puukoorele külmakahjustusi. Sellega kindlustame valgendamise mõju. Kui sügisel toiming siiski tegemata jäi, tuleb veebruari alguses see töö tõsiselt ette võtta. Õhutemperatuur peaks sel päeval olema plusspoolel, et lahus puutüvel ei külmuks.

Kuna tumedad pinnad soojenevad päikese käes kiiremini, algab tumeda koore all puu mahlade liikumine, ööd on sellel ajal aga veel liiga külmad ja mahlad üldjuhul külmuvad. Tekkinud jääkristallid lõhuvad puukoore kudesid, tekitades külmalõhesid ehk siis puukoor hakkab pikkupidi lõhenema. Lõhenenud puukoor on aga puule ohtlik. Siit saavad alguse koorehaigused või pääseb külm koore alla. Hele lubjatud pind aga peegeldab päikesekiired tagasi, mistõttu puukoor ei soojene sellisele temperatuurile, et mahlad liikuma hakkaksid. Selles seisnebki lupjamise efekt talvel ja varakevadel. Väike mõju on valgel pinnal ka pungade puhkemisele, lükates seda protsessi veidi edasi. Seetõttu ei ole karta liiga varast õitsemist, mis võiks kahjustada õisi öökülmade tõttu.

Kui oled väga usin aiapidaja ja hoolid palju oma viljapuudest, siis lupja neid ka kesksuvel. Puudele meeldib see väga.