02.01.2019

Päike võib õrnemaid okaspuid ja igihaljaid lehtpõõsaid valusalt põletada isegi juba jaanuaris. Ole valmis oma taimi kaitsma!

Ajal, kui maapind pole veel külmunud, on õige aeg torgata ümber põletushellade puude ja põõsaste püstkojana tugikepid. Neile on kevade lähenedes hea kinnitada varjutuskangas.

Kui pinnas üldse ei külmuks, siis poleks vaja igihaljaid taimi talvel ja varakevadel varjutada. Põhjus on lihtne ja loogiline: kuna juured saavad töötada ehk imavad mullast vett, saab taim tagasi niiskuse, mis päikesesoojuse mõjul lehtedest aurub.

Kui pinnas on aga külmunud, pole juurtel sealt midagi võtta. Vee asemel on jää. Jaanuari lõpus võib päike olla mõnikord juba nii tugev, et kütab okkad või lehed soojaks ning nende pind hakkab auruma. Kuna juurte kaudu vett asemele ei tule, siis okkad või lehed kuivavad.

Päikesekiirgust võimendab valge lumi, kust kiired tagasi peegelduvad. Eriti tugeva päikesega võib lumelt taimedele peegelduv kiirgus olla ohtlik isegi siis, kui maapind lume all on sula.

Kaitseb ka jäise tuule eest

Varjutuskangas on peenest plastribast kootud tumeroheline tihe võrk, mis hajutab päikesekiirgust. Võrgu tekitatud varjus võra ei kuumene.

Lisaks kaitseb tihe võrk ka tugeva tuule eest, mis võimendab miinuskraade ja võib tekitada tõsiseid külmakahjustusi. Mõni õrnem ja noorem taim võib seetõttu koguni otsad anda.

Varjutuskangast ei tohi panna otse võrale, sest katte ja taime vahel peab õhk saama liikuda. Sellepärast ongi tugikarkass vajalik. Taime päikesepoolsele küljele võib tekitada ka kangast sirmi, kinnitades võrgu näiteks pesulõksudega keppide külge.

Varjutuskangas kaitseb võra tugeva kiirguse eest seni, kuni maapind sulab ja juured taas tööle hakkavad. Alles siis võib katte ära võtta.

Tasub teada, et okaspuid on hea varjutada ka suvel pärast istutamist, sest siis juurduvad nad paremini.

Kohad, kus päike ei põleta

Varjukangaste paigaldamine on tüütu töö. Sellest pääseb, kui istutad hellemad okaspuud ja igihaljad lehtpõõsad kohta, kus on talvel ja varakevadel keskpäevase tugeva päikese ajal vari.

Parimat, n-ö laigulist varju annavad kõrged männid, kiirgust aitavad hajutada ka raagus lehtpuud ja kõrged põõsad. Ohutu koht on hoone põhjapoolse seina ääres. Nimetatud paikades pole taime varjutamisel mitte mingit mõtet.

Targalt valitud kasvukohas saad nautida igihaljaste võrade ilu kogu talve kuni kevadeni, vastasel juhul on aias aga tumedasse võrku mähitud püstkojad või ebamäärased mütsakud.

Sageli pole aga hellikutele aias sobivat kohta võtta ja siis tuleb appi varjutuskangas. Pinnakattetaimi saab varjutada ka kuuseokstega, aga viimaseid pole linnas ja asulas sugugi lihtne leida.

Nippe, kuidas põletusohtu vähendada

Päikeselisel talvepäeval viska okaspuudele õrnalt lund peale. Lumi sulab ja puu saab okaste kaudu juua.

Ereda päikesega puista ümber taimede kuiva turvast, et kiirgus ei saaks lumelt tagasi peegelduda ja sel moel võimenduda. Varu juba sügisel ära kevadine kasvuturvas ja hoia seda kohas, kus ta ära ei külmu. Kuiv turvas kulub hädasti ära ka siis, kui lund ei ole ja tuleb kõva pakane. Siis on turvast hea puistata ka maapinnale juurte kaitseks. Piisab juba 5 cm paksusest kihist, sest kuiv materjal isoleerib hästi külma eest.

Kui aianurgas ootab põletamist pärast aastavahetust toast välja visatud jõulukuusk või -nulg, saab selle nüüd edukalt varjutamiseks ära kasutada. Abi on ka poolraagus puust, sest seegi hajutab kiirgust. Säti puu kaitset vajava taime lõunapoolse külje ette, oksi saab kasutada madalamate okaspuuvormide ja igihaljaste lehtpõõsaste katmiseks.

Neid varjuta kindlasti

Eelkõige tuleb põletava talvepäikese eest kaitsta just nooremaid, hiljuti istutatud puid-põõsaid, kuna nende juurekava pole veel piisavalt suur. Vanemaks saades ulatuvad juured sügavamale, hangivad paremini niiskust ja põletusoht pole enam nii suur. Puu saab sageli juba ise hakkama.

Kaitset vajavad kanada kuused ‘Conica’, ‘Alberta Globe’ jt sordid; ida-elupuu ja hariliku elupuu sordid; ebaküpressid, kadakate liigid ja sordid. Päike võib tõsiselt liiga teha isegi meie kodumaisele liigile harilikule kadakale. Meie harilik kuusk ja mänd, samuti mägimänd õnneks varjutamist ei vaja.

Igihaljastest lehtpõõsastest vajavad varju rodod, pukspuud, mahooniad, Dammeri tuhkpuud, pohlad. Muret on vähem, kui istutad igihaljaste rodode asemel heitlehised, mis on talvel raagus ja päikest seetõttu ei karda.

Igihaljad pinnakatjad

Roomavaid ja laiuvaid okaspuid ning lehtpõõsaid kaitseb kurja päikese eest kohev lumi. Lume all läheb olukord ohtlikuks siis, kui pärast sula lumi jäätub ja taimed jäävad õhupuudusesse. Siis tuleb jäätunud kiht ettevaatlikult eemaldada.

Kui lund sulab vähemaks, jäävad madalate taimede oksad päikese kätte ja saavad põletada. Seda tuleb jälgida ning varjukangas õigel ajal peale panna.

Lumi kaitseb ka igihaljaid kiviktaimlapadjandeid, kellele ere päike samuti haiget teeb. Kui lumi kaob, laota neile peale varjutusvõrk või kuuseoksed.

Aiapidajal on kasulik teada: sügisel korralikult juua saanud taimi ohustab päikesepõletus vähem, kuna rakud on vett pungil täis. Sellepärast kasta puid-põõsaid esimestel aastatel pärast istutamist eriti hoolega.