Mida ette võtta, kui õuna- ja kirsipuud lausa kubisevad lehetäidest ning nende lehed läigivad täide eritatud magusast nestest?

Tavatult soe maikuu on süüdi selles, miks praegu on kõikjal erakordselt palju lehetäisid – ablastel mahlaimejatel oli lihtsalt väga mõnus sigida.

Lisaks viljapuudele on lehetäid vallutamas ka roosi- ja marjapõõsaid ning suur sööming käib isegi nulgudel jt okaspuudel. Lehetäisid on igat värvi: hele- ja mürkrohelisi, kollakaid, pruune, halle, musti.

Lehetäid imevad noortest mahlastest võrsetest ja lehtedest taimemahla, samal ajal eritavad taime sisse aga aineid, mille tagajärjel lehed keerduvad ja sageli värvuvad pruunikaspunaseks. Keerdu tõmbuvad ka kahjustatud võrsetipud, millest arenevad moondunud oksad.

Lehetäi kasutab taimemahlast ära valgud, süsivesikud ehk suhkrud väljutab aga magusa kleepja eritisena. See maitseb väga sipelgatele ja kärbestele. Vastutasuks kaitsevad sipelgad lehetäisid lepatriinude eest, kes täikarja muidu nahka pistaks.

Lehti kattev kleepuv ollus ei lase taimel korralikult hingata ning sellele on hea kinnituda tahmlaiksust tekitavatel pisiseentel, mis hakkavad seal toituma. Sellepärast muutuvadki lehed lehetäide söömapaigas mustaks.

 

Tõrje alaku juba varakevadel

Õige aeg lehetäide vastast võitlust alustada on tegelikult juba pungade avanemise ajal. Nimelt poetasid emased sinna sügisel munad, millest kevadel koorub uus põlvkond. Kui munadele varakult pihta saada, on vaenlase armee juba tubli löögi saanud. Pritsi taimi raud- või vasksulfaadiga või rohelise seebi lahusega.

Juba ühe muna hävitamine on kaalukas võit, kuna munast koorunud emane hakkab sünnitama ilma tiibadeta “neitsisidˮ, mis paljunevad samamoodi. Iga neitsi sünnitab päevas kuni kuus järeltulijat, suve jooksul sünnib kuni 50 täipõlvkonda. Üks lehetäi elab viis-kuus päeva.

Suve lõpus hakkavad sündima aga isased. Emased ja isased moodustavad paarid ning “hooajaˮ lõpus emased enam ei sünnita, vaid hoopis munevad. Munad talvituvad ja ring algab uuesti.

 

Mida praegu ette võtta?

• Põõsastelt, lilledelt ja aedviljalt on kõige käepärasem täid lihtsalt veega maha pesta või siis sõrmedega lömastada. Mullale langenud putukas enam üles ei roni. Veel parem on pesta või pritsida rohelise seebi või mõne taimeleotise (küüslauk, rabarber, raudrohi jt) lahusega.
• Suurelt puult saab täisid maha uhtuda veejoaga, kuhu võib lisada ka rohelist seepi. Isegi kui ei ulatu töötlema kogu puud, on kasu sellest ikkagi. Vesi peseb lahti ka mesinestet ning tahmaseen ei saa enam lehtedele kinnituda. Veejuga peab olema parasjagu nii tugev, et ei murra lehti ja oksakesi.
• Kasuta püünistaimi, näiteks aedtilli, mis on üks lehetäide lemmikuid. Külva tilli näiteks rooside kõrvale. Kui tillid on juba paksult täitanud, tõmba nad üles ja hävita.
• Looduslik tõrjevahend on NeemAzal, tugevama kahjustuse korral aitab kontaktne putukamürk Mavrik. Kemikaale ära praegu toidutaimedel kasuta, vaid ilutaimedel.
• Pesemisel ja pritsimisel töötle kindlasti ka lehtede alakülgi ning võrsetippe, mis on lehetäide lemmikpaigad.